Valmistume lihavõttepühadeks

Kuna lapsed on juba suured, siis pole viimastel aastatel eriliselt lihavõttepühadeks valmistunud. Teinekord on pühadehommikul isegi valgete-pruunide munadega läbi aetud :) Kuna aga sel aastal on läbi viia kaks eri vanuserühmadega käsitööringi ja põnevaid ning päevakohaseid teemasid tuleb otsida said märtsikuu käsitööringi ja noortekeskuse loovusringi teemadeks lähenevad lihavõttepühad.

Käsitööringi naistega oleme kolm teisipäeva õhtut meisterdanud munakarpidest munahoidjat kukke/kana. Idee ja juhendid leidsin venekeelselt lehelt kitchendecorium 

Lootsin ise, et jõuame kukekesed kahe korraga valmis, aga võta näpust, aega kulus rohkem ja tuli veidi ka kodutööd teha.

Esimene kord kulus meil kereosa kleepimisele, kus vormiks olev õhupall tuli PVA liimiste ajalehe ja valge paberirbadega ära katta ja edasitegemiseks pidi see saama kuivada. Tegelikult võttis see kleepiminegi paar tunnikest, kusjuures paberiribad olid osaliselt juba kodus ette valmistatud. Antud sai ka kodutöö- munakarpidest suled välja lõikuda.

Teisel kokkusaamisel hakkasime sulgi kuuma liimiga kere külge kleepima.

Sellegi peale kulus paar tunnikest ja sabasuled jäid veel külge panematagi.
Viimane kokkusaamine kulus värvimisele. Iga suleke tuli kenasti akrüülise pintsliga üle käia.

Ja siin nad on, me kaunitarid. Ootamas pühademune :)

Noorteklubis värvisime mune. Selleks kulus jällegi aega vähem, kui arvasin. Noori oli sel korral rohkem, kui tavapäraselt ja lahe oli see, et neile meeldis mäkerdada ja munad tulid ka väga lahedad välja.

Keedetud mune värvisime vedelaid toiduvärve kasutades kolmel erineval viisil:

1. äädikaveega niisutatud salvrätiku sees, kus märg salvrätik tuli tihedalt ümber keedetud muna mässida ja siis toiduvärve peale tilgutada. Kasutada oli meil kolm põhivärvi (punane, kollane, sinine). Mida pöörasemalt värvide segunemist ära kasutada, seda lahedamad munad tulid. Salvräti sees tuli lasta neil jupike aega seista ja siis see ümbert ära võtta ja lasta värvil rahulikult peal ära kuivada.

Näide sel viisil värvitud munast

Idee siit

2. habemeajmisvahuga (võib kasutada vahukoort või spreyvahukoort, siis ei jää nii tugevat lõhna). Lasime vahu alusele ja tasandasime veidi. Sellele peale tilgutasime vedelaid toiduvärve (jälle kolme põhivärvi) ja siis ajasime tikuga neid värve veidi segamini. Veeretasime keedetuid mune vahus nii, et kõik küljed kaetud oleks ja jätsime vahu sisse tõmbama. Habemeajamisvaht tuleb hiljem maha pesta ja värv jääb heledam, toidukoore võib lihtsalt salvrätiga maha pühkida.

Näide vahuga värvitud munadest. Heledamad- vaht maha pestud, tumedam- vaht pühitud.

Hiljem jäi silma, et kui mune enne veidi aega äädikalahuses hoida, tulevad värvid erksamad

Idee siit

3. riisi ja toiduvärviga. Panime keetmata riisi kilekotikesse ja tilgutasime veidi vedelat toiduvärvi kotti ja raputasime natuke riisi ja värvi segamini. Värvilise riisiga kilekotti keedetud muna ja nüüd raputada veel koos munaga. Täpselt nii palju, et ise oled värvitulemusega rahul. Nüüd muna kotist välja ja kuivama

Selline siis minu riisiga värvitud muna

Idee siit

Kui munad kuivanud, poleerisime need toiduõliga üle.

Noorte munavalik.

KAUNEID LIHAVÕTTEPÜHI!

Triibuline aasta algus

Urvaste Seltsimaja juurde on kogunenud üks tegus seltskond rahvarõivahuvilisi, kes on väga osavad minu tagant-torkimises, et lõpuks oma kätega valmistatud rahvarõivakomplekt tehtuks saaks. Seltskond on 7-8 liikmeline olnud, mõned ajapikku vahetunud.
Alustasime 2015. aasta sügisel särgi tikkimise-õmblemisega. See õpituba-kursus sai tehtud Viljandi Kultuuriakadeemia praktika raames. Fotod kursusest ja valmistöödest FB- albumis.
2016. aasta veebruaris jätkasime rahvarõivateemat kirivöö kudumisega. Mõlema kursuse noorim osaleja polnud toona veel põhikooli lõpetanud. Sellest kursusest fotod samuti FB-albumis.
Siis jäi aastake vahele, kui olin oma toimetustesse uppumas. 2017. aasta kevadel saime korra kokku ja süvenesime veidi seelikutesse ja valisime välja triibustiku, mida kuduma hakata. Sügisel jõudsime seelikulõngad ka juba Lätist ära tuua ja lõpuks selle aasta jaanuari lõpus asusime tõsiselt seelikute kallale.
Esmalt arvutasime lõimede pikkuse ja arvu ja kaalusime-kerisime lõngad. Tegime papijupile ka triibustiku proovi ning käärisime lõime nii seeliku jaoks, kui tööproovi tarvis.

Järgmisel korral sai alustatud lõime telgedele panemisega ja kodutööks (õpitubade vaheliseks ajaks) jäi lõime niietamine ja soastamine. 

Uuel kokkusaamisel tegime suurtele telgedele siduse ning alustatud sai tööproovide kudumisega.

Nüüd oli jälle nö kodutöö aeg, kui kõik said käia kohapeal kudumas oma tööproovi. Suur tänu Kadrile, kes kohapeal olles aitas tüdrukuid kitsaskohtadest üle

Ja lõpuks olid kõik tööproovid kootud. Võtsime need telgedelt maha ning analüüsisime tehtut, et seelikukangast kududes vead ei korduks.

Valminud triibustikud. Vasakult: Urve Urvaste; Kaie Urvaste; Airi Urvaste; Egle Hargla; Moonika ja Helina või Helina ja Moonika ning Kadri Urvasted. 

Siin kolm varianti Urvaste triibust- Keskmine paberil muuseumi triibusammuga.

Ja veekord kolm Urvaste triipu.
Nüüd algab pikem ja tõsisem töö- seelikukanga kudumine.

Minu esimene Haapsalu sall

2016. aasta lõpus või 2017. aasta alguses käis käsitööringis läbi mõte, et võiks koos ühiselt ette võtta Haapsalu salli kudumise. Aegajalt on endalgi käinud läbi õhkamine- ah, küll tahaks omale ka Haapsalu salli, aga tegudeni pole veel jõudnud, küll materjali, küll aja pärast. Kui aga naised tuuri said aetud, siis polnud endalgi enam vabandust, miks mitte alustada.
2017. aasta sügisel, kui käsitööring uut hooaega alustas, võtsimegi plaani, et teeme selle salli siis ära. Eks kahtlusi-kõhklusi oli üksjagu- kas ikka saame hakkama ja nii mõnigi nentis et, pole varem pitsi kudunud jne.
Mardilaadalt sai endale ja kampalöönud naistele materjal ära ostetud. Ei tahtnud riski peale ka minna ja nii sai kogu salllikudumise komplekt ostetud Saara kirjastusest. Enne kodutöö kenasti nende e-poes tehtud. Ostsime juurde ka Haapsalu sallikudumise töövihiku, millest oli suur abi.
Sealt sai siis alguse minu salli lugu.
Sall pidi saama kindlasti valge ja nuppudega, et esimese korra kohta ikka võimalikult keeruline oleks :) Sobivat mustrit otsisin jupp aega ja lõpuks jäi silma 2017. aasta Haapsalu salli kalendris novembri kuu juures olev sall, mille mustri autoriks Pille Schneider ja kirja nimeks "Lumeroosikiri" ja algus sallil sai tehtud ka novembrikuus.
Esmalt katsetasin mustrit ja nuppe tööproovi peal. Ikka tükk aega läks, kui nuppudega hakkama sain.
Nagu eespool kirjutasin oli suureks abiks Siiri Reimanni töövihik "Koome Haapsalu salli" lisaks aitas salli ülesloomisel Liina Langi video ülesloomisest ja nupu kudumisest.
Vardad valisin 3 mm-sed, kuna teadsin, et koon tugevalt, siis arvasin, et peaks olema paras. Tegelikult oleks võinud siiski valida vardad pool numbrit peenemad. Kui tavaliselt koon nii, et lõng jookseb läbi peopesa vabalt, siis pitsi kududes pidin laskma lõngal joosta ümber väikese sõrme keeratult, muidu oleks lõng liiga lõdvalt peale jooksnud. (Liina Langi video lõnga hoidmisest) .
Salli laiuseks sai võetud peaaegu maksimum silmuste arv- 137 ja kavandatavaks pikkuseks 224 ripsirida. Mustrikorras oli 16 ripsirida ja ühe mustrikorra kudumiseks kulus ca 6 tundi. Eks see nuppude kudumine kõige ajamahukam oligi. Korra suutsin töö keskel nuppu kududes ka lõnga katki sikutada ja silmad jooksma lasta. See tagasilöök pani sallikudumise nädalaks ajaks kõrvale.
Mahakudumiseks oli jälle käepärast Liina Langi video.
Pitsi kudumiseks ostsin omale ka ringvardad. Polnud varem nendega eriti sõbraks saanud, lootsin, et ehk nüüd. Aga võta näpust peale esimest äärepitsirida panin ringvardad kõrvale ja jätkasin  tavaliste varrastega. Tõenäoliselt ei saa minust ringvarrastel kudujat :) Pitsi kudusin kahes osas ja vardal oli korraga 481 silmust

Pitsi muster on pärit Haapsalu salli raamatust.
Pitsi silmuste arvutamisel ja kudumisel oli ikka abiks töövihik ja kokkuõmblemisel Ivika Viljasaare video.
Pitsi külgeõmblemine oli arvatust lihtsam. Märkisin silmusemärkijatega ära pitsi nurgakohad ja külgede keskkohad nii pitsil, kui sallil. Korra-paar tuli tagasi üles harutada.
Enne pesemist, kui pits küljes oli, sai ära tehtud ka sõrmuseproov (ei tahtnud ära venitatud salli kortsutama enam hakata). No läbi ta läks, tõenäoliselt oli sõrmus salli jaoks natuke liiga väikese numbriga :)

Salli pesin läbi Eesti villapesuvahendiga. Raamimiseks tuli abi otsida Sujuri Ahtilt, kes nii kenasti hoolitseb käsitööliste eest, et neil töövahendid olemas oleks :)
Raamimisel selgus, et tõenäoliselt läbi sõrmuse sikutamisel, olen äärepitsi õmbluse lõnga katki tõmmanud ja nii haigutas ühes kohas kenake auk. Kuivamise ajaks kinnitasin augu juures äärepitsi ja keskosa vardaga ja hiljem õmblesin uuesti kinni.

Peale raamilt mahavõtmist käisin vardaga äärepitsisilmused üle.

Salli kiri: Lumeroosikiri
Kirja autor: Pille Schneider
Muster pärit: 2017. aasta kalender "Haapsalu salli aasta" Väljaandja Saara Kirjastus 2016
Äärepits raamatust: "Haapsalu sall" Siiri Reimann ja Aime Edasi. Väljaandja Saarakiri 2009
Lõng:  Valge Haapsalu salli lõng 30/2 kulus 90 gr
Salli mõõdud: 78x165 cm
Nuppe sallis 3264 (kui ma nüüd õieti arvutasin)
Tööaeg üle 100 tunni